Ta sinna Fort de France sadamasse jäi (kahe masti vahele, sinimustvalge üleval ahtris) ja kellel huvi Salacia edasiste tegemiste vastu võiks peatselt külastada sosailing.com
Nüüd on see koht, kus pean teatama, et unistus jääb mul kahjuks sel korral täitmata!
Ma oleksin võinud selle tuuri pooleli jätta ka varem, aga nüüd PEAN paraku katkestama, esmalt tervislikel põhjustel. (Kahjuks jah, mõningaid “mootori” probleeme võib kõigil ette tulla aegajalt.)
Läbitud sai ca 6000 NM, külastasin 38 sadamat/ankruala, sai kogetud nii vett, kui vilet ja silmamaring suutis kõvasti avarduda…
Eriti oleks tahtnud olla purjede all just Vaikses ookeanis, aga samas tore, et Atlandi ületuski sai ära nuusutatud. Tagantjärele tark olles, oleks pidanud palju toiminguid teisiti tegema, aga kui ei proovi, siis ei saagi teada, et mida…
Järelikult kogu see retk polnud mulle momendil määratud teistmoodi lõppema, kui ta lõppes. Kahjuks kurvalt on lõppenud teistelgi taolisi ettevõtmisi, hea, et mul seekord niigi läks. Müts maha nende eestlaste ees, kes oma pallitiirud sooritatud said või saavad!
Minu truu kaaslase Salacia edasine saatus on momendil lahtine, võimalik on müük siin kohapeal või rentida Kariibimere soodsaks tšarter aluseks ehk kelleglegi liikuvaks suvilaks, või kuidagi kompunnida ta Euroopasse tagasi, või leian kellegi, kes tahab pallitiiru jätkata/alustada, mis oleks muidugi kõige meeldivam variant (alus on ju vastavalt komplekteeritud ja omab kõike selleks vajalikku, isegi hulgaliselt konserveeritud toitu). Nii, et kui on keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes sellest viimasest variandist huvitatud on, andke julgelt teada ! Mangroovisalusse ma teda igal juhul ei jäta. Eesti registrist teda ka veel kustutama ei hakka.
Varemalt planeeritud jahi remondid üritan kindlasti lõpuni orgunnida. Kui Salaciaga midagi toimumas, siis loodetavasti kajastan antud teemat edaspidi blogis.
Oleksin momendil nagu “vabakäigu vang”, saaks justkui kõike teha, aga tegelt eriti ei midagi!
Kõiksugu teemasid. Mõned masendust tekitavad kaadrid allpool…
Jõuaks nüüd ära oodata veel tõstuki aja (see peale Jõule) rooli pukside/laagrite vahetuseks… vandid, staagid ja barduunid on tellitud, purjed said ka just paigad peale, nii et elu on ilus, ilm vähemalt!
KÕIGILE KENASID JÕULE JA TEGUSAID AASTALÕPU SAGIMISI…
Kellel jälle raha vähe saab ka “märjas kuivdokis” paati remontida…Neid on siin kümmneid, kes mangroovisalu parkimiseks ära kasutavad…Mõnel on ikka kiilu alla liiga palju vett jäänud…
Kõige parem on ikka kuival liivarannal külg maha panna, siin on vist mõni orkaan Miss Carolit ka kaasa aidanud…Kambakesi on lõbusam…
Vahetevahel on tore ka ” postkaardi vaateid” jäädvustada…
Sellise õhtu hämaruses saabunud kaunitari peal oleks küll valmis junga olema, et mastist ümber kinni võtta selleks on vähemalt kaks pikkade kätega meest vaja…Kui juhtumisi “peasumasinas” pole siis hommikusöök on mingi selline tavaliselt, munadest on küll paras kopp ees…Salacia pilsid ja kapid on täis kuhjaga sellist kauasäilivat toidupoolist (kuna nälga momendil pole, siis roostetavad nad seal ilusti edasi).
Windy Peakosnstruktor (see väheste juustega mees) ise väisas mu paati Mindelost alates..
Windy töötas pea laitmatult…kokku läks aega ületuseks üle 15 -ne ööpäeva (kuigi täispurjestuses ei õnnestunudki eriti liikuda)…Teisel õhtul hakkas roolileht hirmsalt kolksuma, käepäraste vahenditega sai suurem kolin ellimineeritud, aga stress oli ikka…kolmandal ööl hirmsa pauguga purunes pakpoordi vandi masti poolne kinnitus…sai mastis käidud ja asendus kompunnitud…ise sain magada nende nädalate jooksul minimaalselt…
Aga on võimalik ka selliselt, nagu alloleval fotol, kolm aastat tagasi tuli see kahemastiline üle Atlandi samamoodi ja murdusid kõvemas rajus mõlemad mastid, üks veel senini kere küljes pikali, hädapurjestusega tuldi siis Martiniquele ja siin (see telgi laadne ehitus) elavad nüüd üks mees ja naine vist veel pikalt, kiiret ju pole ja raha samuti mitte…
Kraana Salacia väljatõstmiseks (roolilehe pukside vahetus) sain alles peale pühi, seega passimist tuleb kõvasti…
Salacia tavapärases ankruala olekus, tuulerool katusel ja maalepääsuvahend ahtris veest lahti tõstetuna, et oleks raskem pihta panna, eriti ööseti…
Igasugu kummalisi inimesi, kooslusi võib leida ikka sadamates, ankrualades eriti. Proovin lühidalt, aga sellest saaks täitsa raamatu kirjutada. Paar päeva peale mind saabusid nad ühel tuulisel varahommikul. Allpool see valge/esimene 35 jalane jaht on tubli, nime tal pole, ei ühtegi navigatsiooni vahendit, ei ühtegi pardatuld, ei ühegi reelinguposti ei reelingut (see tross postide vahel mis üle parda kukkuda ei lase) ei ankrut, ei korralikke otsi, purjed ka poolpidused, ei jullat, ei päästevahendeid, ei töötavat VHF raadiot jne jne. täitsa plank…
Ühesõnaga, omanikud on üks Kariibi mere mees USA taustaga ja Ukraina naine, kes 6-es kuu rase, ostsid antud jahi ca 2500 euro eest Horvaatiast ja põrutasid pea ühe jutiga siia Mindelosse (paari vahepeatusega) ainsaks kaardiks oli katkise ekraaniga telefonis google map. Navionici sarnaseid programme nemad ei vaja, sest see hirmus kallis, Kolumbus sõitnud ka ju ilma äppideta. Algul ma arvasin, et nad valetavad ja panid aluse kuskilt pihta, aga ei, politsei tsekkis ja kõik ok. Tahavad ka üle Atlandi Kariibidele suunduda. Kuigi mida pikemalt neid tundes saad aru, et vahepeal on nad peast ikka veits soojad küll. (Aga samas, ega ma ise ka vist kõige külmema peaga selles palavuses pole) Kõige tagatipuks ükspäev varastati neilt linna vahel passid ja muud dokustaadid. Ei taha eriti olla Ukraina kodakondse nahas, sest teda ähvardab vangi minek, kui passi välja ei suuda varastelt osta, ajutise reisidokumendi saamine upub bürokraatiasse. Aga USA mehel piisas ainult saatkonda minna ja ajutine dokument oligi jälle olemas.
Sai antud neile Salacia tagavara ankrut kasutada, sest sadamasse nemad ei lähe see liigkasuvõtjate kants. Nende oma esialgne ankur jäi kuhugi Tuneesia rannikul rauakolu sisse lootusetult kinni ja tuli maha jätta. Siin allpool fotod, kuidas küla peal käisime ankruks betoonplokke kauplemas olematu raha eest…
Õhtul tehti mulle söök välja, sest aitasin neil kaks päeva põhjamudas kõitega blokke kinnitamas käia, nüüd seisame Salaciaga kõrvuti, kui punane rätik sadamapealike silmade all, kes ainult krigistavad hambaid, et nende kalleid teenuseid ei kasutata…
Veel kenasid postkaardi vaateid siit Sao Vicente saarelt…
Sao Pedro rannas (lennuraja taga) surfiklubi juurest, paistab kalju küljes selline kiriku moodi ehitis, kui lähemale pürgida saab selgeks, et hoopiski väga kena majakas.
Kui pole masti mille otsa panna mobiili atribuutikat, saab edukalt kõrget palmi kasutada…nigelalt fotolt paistab, aga seal üleval lehtede vahel on antenni-majandus täitsa olemas:
Mindelo koerad oma tava-olekus, peavari on pea alati olemas…
Vahemikus 16-18.11 tulid ARC (Atlandi Võidusõit Cruiseritele) 2018 aasta võistlejad armaadaga, ca 100 jahti korraga siia Mindelosse Las Palmasest sadamast peksti kõik teised välja. Ja panevad mõne päeva pärast Kariibidele suunas võidu edasi…ega muud polegi, aga muidu ilus vaadata…käisin esimesi mäe otsas vastu võtmas:
Muidugi kummipaadi/jullade sild on selliste ARC sündmuste aegu koguaeg puupüsti täis…
Mõne päeva pärast tahaks küll juba lääne suunas oma “pesumasinas” kulgema hakata…ARC armaada startis Mindelost ka täna juba mingite gruppidena …
Igasugu kummalisi inimesi, kooslusi võib leida ikka sadamates, ankrualades eriti. Proovin lühidalt, aga sellest saaks täitsa raamatu kirjutada. Paar päeva peale mind saabusid nad ühel tuulisel varahommikul. Allpool see valge/esimene 35 jalane jaht on tubli, nime tal pole, ei ühtegi navigatsiooni vahendit, ei ühtegi pardatuld, ei ühegi reelinguposti ei reelingut (see tross postide vahel mis üle parda kukkuda ei lase) ei ankrut, ei korralikke otsi, purjed ka poolpidused, ei jullat, ei päästevahendeid, ei töötavat VHF raadiot jne jne. täitsa plank…
Ühesõnaga, omanikud on üks Kariibi mere mees USA taustaga ja Ukraina naine, kes 6-es kuu rase, ostsid antud jahi ca 2500 euro eest Horvaatiast ja põrutasid pea ühe jutiga siia Mindelosse (paari vahepeatusega) ainsaks kaardiks oli katkise ekraaniga telefonis google map. Navionici sarnaseid programme nemad ei vaja, sest see hirmus kallis, Kolumbus sõitnud ka ju ilma äppideta. Algul ma arvasin, et nad valetavad ja panid aluse kuskilt pihta, aga ei, politsei tsekkis ja kõik ok. Tahavad ka üle Atlandi Kariibidele suunduda. Kuigi mida pikemalt neid tundes saad aru, et vahepeal on nad peast ikka veits soojad küll. (Aga samas, ega ma ise ka vist kõige külmema peaga selles palavuses pole) Kõige tagatipuks ükspäev varastati neilt linna vahel passid ja muud dokustaadid. Ei taha eriti olla Ukraina kodakondse nahas, sest teda ähvardab vangi minek, kui passi välja ei suuda varastelt osta, ajutise reisidokumendi saamine upub bürokraatiasse. Aga USA mehel piisas ainult saatkonda minna ja ajutine dokument oligi jälle olemas.
