Belgiast- Prantsusmaale (Dieppe’ sse 7.08.2018)

Vot see oli üks tore ülesõit, 21 tunniga 116NM (groot teises rehvis ja genu ka ainult väikese servaga avatud), pool maad veel vastu tõusuvee vastuhoovust, veidi aitas ka korraks tagant voolav vesi. Merel magada muidugi ei saanud nagu ikka, aga eks ma ükspäev / öö peaks vähemalt ära kukkuma ja oma esimesed 5 min ikka tegema.9

Nieuwpoort’ist (Belgia) vara hommikul välja sõites oli üks väga liigutav vaatepilt. Foto muidugi vastu päikest välja ei tulnud hästi, aga koos videoga saab ehk aimu, nagu päris, kaks leinajat ootavad seal posti otsas oma peremeest, kes jäi merele…(perenaine olevat paigaldanud).

 

Kõige kitsamas kohas Prantsusmaa ja Inglismaa vahel vesi kobrutas nagu pesumasinas, sest hoovused juhivad vee liikumist ainult taevakehale kuu arusaadavalt, aga vaated olid ilusad (pea alati jätan pildi nurka mõne detaili Salaciast, muidu võiks arvata, et pildistas postkaarti).

 

Dieppe on väga ilus Prantsuse ranniku linnake. Keset vana-linna oleks nagu üks suur 10 m sügavune auk ja seal sees kord vesi langeb ja siis jälle tõuseb üle 5 meetri keskmiselt iga 6-e tunni järgi. All selle triimarini ees pargib ka Salacia ja ootab taevale järjekordset lähemale tõusmist.

Peatus venib siin, sest pole tuult või on hoopiski jälle kõvasti silmaauku ja pole mõistlik liikumist alustada.Teine põhjus passimiseks veel, nimelt ootan siin Eestist abi-skipperit Rihot, kes peaks saabuma 9.08. et siis juba koos veidi pikemaid otsi korraga ette võtta. Seda kai ääres oleku aega saan kasulikult kulutada jahi kallal pisitöid tehes ja need ei lõppe vist kunagi.

Ankrust Vlielandist tiksusin IJmuidenisse (3.08.2018)

Trolliga (taamal) paar ööd ankrus, minu jaoks hindamatu kogemus proffidelt, loodan et ka tulevikuks veits fotograafia vallas:

Tihti oli taevas selline, aga ruttu ka pilved kadusid:

väga kaugel taamal Troll ja Salacia ankrus

Väga suur territoorium saarel on sellist telklaagrit täis (Hollandi säästu puhkajatele):

Teel IJmuiden’isse juhtus poolele teel selline sündmus, juba kaugelt nägin, et  läheneb üks täpp väga suure kiirusega. Tunne oli täpselt selline nagu oleks kiirust ületanud ja radarisse sõitnud, kuigi kiirus oli väga nadi. Vilkurid pandi enne minuni jõudmist ka tööle, et kõik ikka ametlik oleks. Tulid siis kaks meest oma kiirpaadist mulle Salaciale dokumente kontrollima. ID kaarti ma muidugi suure ähmiga üles ei leidnud ja jahi dokumendid olid ka suure sodi all peidus. Lõpuks pidin andma neile visiitkaardi ja nad olid väga rahul, sest seal peal vajalikud paadi andmed mida nad oma paberitesse kirjutasid. Muret tekitas neile see, et kas naine kodus ikka teab, et ma siin üksi olen. Pilti ei lubatud teha, aga mingite tundide pärast olid nad mul jälle teepeal ees ja piinasid ühte kalalaeva… tegin kaugeltki foto nende RIBist:

rannavalve paat keskmine

rannavalve paat keskmine

See IJmuiden (Amsterdami merevärav) on üks stressivaba sadam küll, 600 st väikelaeva kohast 200 vähemalt vabad, keegi sult raha kohe nõudma ei tule, väravate ja uste avamisega probleemi ka polnud, sest rahvast liigub palju ja uksed ilma kaarditagi valla. Kuidagi väga hea auraga koht (vähemalt nii tundus mulle)

 

 

Vlieland’is (29.07.2018)

(Friisi saared Hollandi) tuli üks pikk peatus. Lisaks aega võtvale vastutuule kursimuutuse ootusele oli ka üks teine põhjus, miks siin aega parajaks teha üritasin, aga sellest hiljem. Seniks mõned pildid: Igal teisel hollandlasel peab just selline nn. küljesvertidega paat olema, sest kord on vesi üle pea ja kord oleks rattaid alla vaja:

Ja vahepealjälle kõva äikesepagi, nii et magedat vett on kõvasti varuks

Veel minu jaoks huvitavaid tähelepanekuid…Kui Saksa sadamates sai kohata veesõidukitega puhkuseveetjaid, kes olid 90% vanemaealised, aga siin Hollandi rannikul on vastupidi, 90% noored koos lastega, ka sülelastega ja ainult 10% üle keskea sõitjad.

Igas teises paadis (ka varem merel) on koer, vahest ka kass, ausalt päris kahju on neist, minu koer peaks päris õnnelik olema, et sai koju-jääjaid “terroriseerima” jääda.

Nii sõidetakse nõelasilmast siia sadamasse tõusuveega ja suure hooga…

Ongi pea kuu siin paadis elatud ja järjekordne tarkusetera, eks see kajutielu on üks paras “koeraelu” küll, aga ma ei nurise, ise ju seda tahtsin. Aga see niinimetatud õige kajutielu on ikka veel ees mingi aja pärast, kui vahepeal maale vaaruma minna on võimatu ja mageda veega pesta ennast ei saa.

Täna jõudis ka siia ümber palli tiirult koju naasmas auväärne purjejaht Troll, oma sümpaatse meeskonnaga, troll.lennukid.com  Homme saan loodetavasti veel targemaks nende hindamatutest reisikogemustest. Seniks otsiti mulle välja kalapüügi nasvärki, et ma tulevikus nälga ei jääks:

 

 

Meri läheb tigusammul veidi läbipaistvamaks (26.07.2018)

ja milli-mallikad palju suuremaks…

Kui selline innovatiivne meresõiduk ka Rukkikanali tühjaks teeks:

Igasugu “iludusi” näeb:

Aru ma ei saa, kuidas siinkandis üleüldse purjetamist harrastatakse, kui alusel süvis on üle 30 cm? Antud silla foto allpool (taamal ka Eesti lipp) Norderney sadamas oli 5 tundi tagasi teispidi kaldega ehk paraleelselt vee- või maapinnaga ja praeguseks on vesi langenud 3 meetrit. Lõputu võitlus käib tõusude ja mõõnadega vastu- ja pärihoovustega, tuul on juba hoopis teisejärguline. Kui on võimas mootor paadis siis pole hullu, aga Salacia oma pole esimeses nooruses kahjuks.

Sotsiaalmeedia uuendused

Postimehes avaldatud artikklit saate lugeda
SIIT



Ja kasutajasõbralikum ülevaade on ka leitav nüüdsest Facebookis:

@SalaciaTour

Cuxhavenist postitus 23.07.2018

Eesti laevu on ikka igal pool, siin Kieli dokis “Hiiumaa” näiteks… Kaks päeva kõva motoristi tööd ja meri jälle paistab … maksin korralikult kanalimaksu, aga piletit ei vaevunud minult keegi küsima, teinekord saab jänest panna?
Sellised kollid vurasid mõõda ja vastu pidevalt:

Selline kena tasuta ööbimiskoht keset kanalit:

Elbe delta mõõn Cuxhavenist vaadatuna, need väikesed täpid on seal inimesed, kes veelangusel järgi käivad ja tahavad vist ujuma minna…

Ja veel, maailm on ikka väike küll, trükin siin kajutis oma postitust ja kuulen äkki väljas eesti keelt, lähen vaatan, Olympic’u mehed Haagist võistlustelt paati koju toomas (3. koht tublid).

Alustasin siis 3. juulil

Postitan allolevat 20. Juuli

Kuna mul iiveldus väga kerge tulema, merel eriti, siis otsustasin alustada mediteerimist selle vastu Läänemere ida poolsest servast. Sadamate külastus kujunes antud järjekorras : Rohuküla – Kuivastu – Roomassaare – Ventspils – Liepaja – Klaipeda – Wladislawowo – Ronne – Vitte – Gedser – Burgstaaken… Kõige kurnavamad olid mõned öised ülesõidud, aga enamus ööd olin siiski sadamates. Esimene “sado-maso” treening lõppes Kieli kanali alguses. Laias laastus saab siis  läbitud ca 1,4% kogu plaanitavast teekonnast…ja sain esmakordselt käe valgeks ka postitamise maailmas. Kõige viisakam sadam (küll üks soodsamaid) nendest oli Burgstaaken, wc ja dussiruumid nagu “Hiltonis” ja muidu ka kena. Teisest kätepaarist tundsin puudust kõige rohkem sildumisel sadamates uute ja ilusate vahele ja teisest silmapaarist ööseti. AIS -st (automaatne tuvastamise süsteem) oli küll palju abi, aga paljud pimesikud sõidavad ikkagi meie meres veel selleta, hea oleks kui neil radar oleks ja nad Salaciat näevad. Kui minu tervis ja aluse seisukord lubavad siis jätkan teekonda nagu plaanitud…esmalt Euroopa läänerannik oma tõusude mõõnadega…eks siis näis.

Kaks sadamat nendest lehvitasid Eesti lippu ka Klaipeda ja Vitte:

Läänemere väga tihe laevaliiklus, eriti karm on sealt öösel laevatrassidest üle saada, tuled siin ja seal tont sest aru saab kuhu liigutakse:

Kui oleks Salaciale soodne tuul olnud, poleks antud vahemaa läbimine 4-5 päeva kiiremini minusugusele ka probleem .

Hetkene asukoht 20. Juuli seisuga:

 

 

 

 

 

Kirjutised hakkavad uuenema, kui Balti – riikidest kaugemale jõuan!

Niikaua saab veidi aimu asukohast ROUTE näppides…

Windy töö

Masti TOP