Atlandi ületuse passimine (07.11.18)

Tilluke Eesti lipp Salacia ahtris teeb sadama nn ankrualas reklaami, mõni soomlane ja rootslane on isegi ära tundnud…

Vaade naabersaarele Santo Antao,  koos vasakul põhi ülespidi laevaga, siin neid surnuaia laevu veel teisigi, nagu ülejärgmisel fotol ilma vöörita St.Ola või Scania lähisugulane…


Üllarile (Trolli skipper) peaks selline allpool olev iludus (AMEL) väga meeldima…

 


järgneb…

Järjekordselt Salacia euroopast kadunud (02.11.18)

Ülesõit läks ikkagi 7 ööpäevaseks, sai nii plekist, kui rajust merd nähtud ja iga ihuliikmega tajutud.

Suht kiiresti saab selline puuvilja võrk tühjaks…

Laevu oli näha väga vähe, meiega alustas ka kaks  purjejahti, üks neist jõudis päev varem Mindelosse, sest andis mootorile itsi.

Üks öö kihutas selline tuttava nimega laev meist mõõda…

Loomadest sai nähtud vaalasid, delfiine ja muidugi lõputult lendkalu ja üks kilpkonna poeg kah uimerdas  kursil ees.

Kuna toidu vaaritamine “pesumasinas” polnud lihtne, sai sponsorite mugavat ja head toitu pruugitud.

Eesti aluste poolt on nüüd see Roheneeme aken veel varemaks lükatud (v.a. Uku, kes kihutas Roheneemelt mõõda lõuna poole juba augusti lõpus), kui tavaliselt jõutakse siia novembri lõpus, detsembris, siis nüüd selliselt. (Kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes oleks ka varem euroopa poolt saabunud andke teada ?)

Mindelo on üks kena sadam, oma süsimusta personaliga…(Salacia vasakult neljas ahtriga)

Ka nii saab kala kuivatada, nagu seda kohalikud teevad…

järgneb …

 

Veel Hierrost (24.10.18)

Antud elektrimootoriga jalgratas on teinekord abiks maal liikumisel (vabandust, et näpp objektiivi ette jäi):

selliseid liiklusmärke leidus, aga ei ühtegi lehma ei õnnestunud näha…

küll aga kitsi (otsi pildilt)…

tunneli lõpus paistab valgus…

Pealinna – Valverde (ca 600 m merepinnast) kirik palmi taga taamal…

Viimane sadam euroopas oli La Restinga, saaree kõige lõunatipus, muidu täitsa ok ja väga soodne, aga kohti vähe ja sisse registreerimise protseduurid oluliselt bürokraatlikumad, kui eelnevalt.

Siin ootab ka paar jahti peale meie, oma  “hüppe” võimalusi Roheneemele…ja siis edasi Kariibidele…korralik alumiinium alus (kaks väikest last kaasas) ja spetsiaalselt  tiiru jaoks vuntsitud kahemastiline, kellel põhja läbiviik lekib,  seepärast tõstukil.

?

Ja veel üks omapärane tegelane, Ra mast ja poomi pole…

Homme prognoosi järgi algab mu senine peatuseta pikim hüpe ca 750 NM ehk 6-8 ööpäeva (sõltub tuulest) kulgemist, kui saaks veits magada, siis oleks kõik ok!

 

 

Muidu tuule soodsamaks mediteerimine (19.10.18)

Pilootvaalad …

Estaca sadamale vaade, minnes mõõda serpantiini alt üles (Salacia alati nii paremalt, kui vasakult 5. mast):

Siin allpool ringi sees elavad kuutides ühed miljonivaatega koerad…

Täitsa roostevaba materjal:

Tsäu pakaa Tenerife, tere Hierro (18.10.18)

Päikeseloojang / kuu tervitus viimases ankrus :

Sai lõpuks ette võetud genua taga-  ja alaliigi (serva) vajalik üle-õmblus :

 

See kontrollimatu linnu kaka all olev krempel poi-alas ähvardas meile kirdetuulega pidevalt peale vajuda…(katamaraani osad otsad mis põhjas raskuste küljes oleks pidand olema, olid lihtsalt läbi mädanenud)

 

Ülesõit Hierrosse oli päris karm, põhja tuul kuni 20 ms, aga hull laine oli, nagu pudru ja kapsad, raputas nii läbi nagu oleks mitu päeva purjetanud..

Aga see eest allolev Estaca sadam on täitsa stressivaba ja kena:

 

 

Loodetavasti tuul peaks peatselt suunda muutma ja meile soodsaks saama (10.10.18)

Õige tuule passimine on ka üks paras tüütu tegevus…aga paratamatu

Allpool minu viimase tööandaja üks Tenerife ladu/müügikoht (PS. proffidele infoks, standard-kipsplaadi  hind 3,30 koos km-ga !)

ķ

Päeva vaieldamatu positiivne elamus oli, Eesti taustaga pallile tiiru peale teinud purjelaeva kohata Tenerife pealinna sadamas…

Seekordne Las Galletas’e sadamakai äärest äraminek ankrusse (õigemini küll mingite põhjas lebavate köite puntra otsa, mille paigutust teavad ainult kohalikud säästu parkijad) kujunes väga segaseks ürituseks, sest tuul ei toetanud ja muidu ei tahtnud ka asjad sujuda…allpool 1,5 tunnisest nikerdamisest jälg…



 

Kõik muutub maru kleepuvaks, Tenerife (08.10.18)

Veepeal elades tunnetad oma ihunahaga mis tähendab soolane õhuniiskus, hea oleks Salacial teha tööd, mis kleepimist vajaks (näiteks ümbrikute sulgemine), selle töö teeb keegi su eest ilma palumata ära.

Padjapüüri ja linade pesu ja trummelkuivatus eriti abi ei paku, aga inimene pidi kõigega harjuma…

Taustaks mõned kohapealsed fotod, mis Tenerifel ringiliikudes silma jäänud:

Kena koht ujumiseks loode Tenerifel…

Paremal all puhkeplatsi võimalus surnuaias  (väike kuubik ja rohkem polegi vaja)…

Kenad ankrukohad…

Masca külavanem (all oleval fotol mägiküla), kelle nina tuleb sügada, et reisiõnne oleks nii turistidele räägitakse….

kui inimestel on igav…

La Comera saare taustal päikeseloojang (need ei ole pilved vaid mäed, seal päikese all)…

Roheneemele stardi ootamine (4.10.2018)

Vahepealsed tegevused Tenerifel:

Ülesõit Lanzarotelt Tenerifele läks üle ootuste ladusalt, Kanaari saarte vahel sõidab mitmeid kiirlaeva liine, üks nendest selline “Armas” (vt nime küljel).

Spinnaga on ikka kena liikuda küll 6-7 sõlmega:

Selline tore Hipsterite sadam Las Galletases, siin seisis ka mingi aeg tagasi kuulus pallitiirutaja Bellatrix’ s. Hommikul kui poi otsas olla, saab siin dussi all käia…

Siin veel teingi Eestiga seotud jaht Wesipruul, küll juba Hispaania lipu all (suurenda veidi fotot).

Kütusehinnad pole kõige kõrgemad:

Meeletud banaanikasvandused siin lõuna Tenerifel, kõik on kaetud kattelooriga, et päike ei tapaks…

Pagana tore on tsivilisatsioonis jälle olla (30.09.2018)

Peatuskoht Lanzarote marina Arrecife linna rannikul:

Ülesõit Marokost läks ilma suuremate vahejutumitega, kui märkimata jätta, et puuvilju tuleb pesta mageda veega, muidu on wc pott “väga armas”, nii vähemalt juhtus minuga.

Parkimishinnad soodsaimad kogu senise trassi jooksul, nett ka nii kiire, et saab isegi AK uudiseid vaadata + tasemel olmetingimused (kui ennast mageda ja sooja vee all saab nuppu vajutamata kasta on ikka hea tunne). Ilm ja merevesi ka lõunamaa moodi juba. Salacia korralised hooldused ka selleks korraks tehtud.

Kui muru ei kasva siis saab alati kaktustega asjad ilusaks teha:

Pean mõnda kaasreisijat veel tutvustama, nad saadavad mind juba Rohukülast, üks elab vööris ja teine ahtris, olen paari poega ka näinud, need vanematega täitsa ühte nägu. Tahavad priiküüdina ka rännata ja teiste oma sugulastega kohtuda, vähemalt söögipuudust neil esialgu veel ei paista olevat:

Ja “netisõltlastega” mina võistelda ei suuda:

Ilus kirik, keset meeletut sisemaa turgu:

Laavarannik saare edela küljel :

Ilus vaade mäe otsast:

 

Maroko jäljed ja uuesti Euroopas (28.09.2018)

Marokost infi:

Maroko sadamad olid suht viletsas seisus, kui Euroopaga võrrelda. Ülevaloleval fotol näha tolmukord kohalikel jahtidel millega pole vist paar aastat tuulutamas käidud?

El Jadida, kohalikus jahtklubis oli Vigri purjelaud veel kõva sõna…

Politsei ja emigratsiooni protseduurid võtsid meeletu aja, teises sadamas ca 3 tundi. El Jadida ei ole selline turistikas nagu Essouria, aga viimane on suht kena eriti vanalinn oma kitsaste tänavatega. Kohalikud on abivalmid ja kenad, mis siis, et keelebarjäär segab.

Sellisel ilusal rannikul kahjuks ankurdada eriti ei saa, aga muidu väga kena.

Mis üllatatas, see oli merevee temperatuur El Jadidas ca 23 kraadi, aga Essourias kõigest 13-14 kraadi. Ja udu, mõtlesin, et hullemat ei saa enam olla, kui Portugali rannikul, aga siin veel udusem…eriti ööd ja hommikud.

Salacia ühe norraka kõrval, see väikseim mast:

Ja järgnevast kulgemisest: Euroopa suunas edaspidi