Jõulueelne monoloog (22.12.2018)

Nüüd on see koht, kus pean teatama, et unistus jääb mul kahjuks sel korral täitmata!

Ma oleksin võinud selle tuuri pooleli jätta ka varem, aga nüüd PEAN paraku katkestama, esmalt tervislikel põhjustel. (Kahjuks jah, mõningaid “mootori” probleeme võib kõigil ette tulla aegajalt.)

Läbitud sai ca 6000 NM, külastasin 38 sadamat/ankruala, sai kogetud nii vett, kui vilet ja silmamaring suutis kõvasti avarduda…
Eriti oleks tahtnud olla purjede all just Vaikses ookeanis, aga samas tore, et Atlandi ületuski sai ära nuusutatud. Tagantjärele tark olles, oleks pidanud palju toiminguid teisiti tegema, aga kui ei proovi, siis ei saagi teada, et mida…

Järelikult kogu see retk polnud mulle momendil määratud teistmoodi lõppema, kui ta lõppes. Kahjuks kurvalt on lõppenud teistelgi taolisi ettevõtmisi, hea, et mul seekord niigi läks. Müts maha nende eestlaste ees, kes oma pallitiirud sooritatud said või saavad!

Minu truu kaaslase Salacia edasine saatus on momendil lahtine, võimalik on müük siin kohapeal või rentida Kariibimere soodsaks tšarter aluseks ehk kelleglegi liikuvaks suvilaks, või kuidagi kompunnida ta Euroopasse tagasi, või leian kellegi, kes tahab pallitiiru jätkata/alustada, mis oleks muidugi kõige meeldivam variant (alus on ju vastavalt komplekteeritud ja omab kõike selleks vajalikku, isegi hulgaliselt konserveeritud toitu). Nii, et kui on keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes  sellest viimasest variandist huvitatud on, andke julgelt teada ! Mangroovisalusse ma teda igal juhul ei jäta. Eesti registrist teda ka veel kustutama ei hakka.

Varemalt planeeritud jahi remondid üritan kindlasti lõpuni orgunnida. Kui Salaciaga midagi toimumas, siis loodetavasti kajastan antud teemat edaspidi blogis.

Oleksin momendil nagu “vabakäigu vang”, saaks justkui kõike teha, aga tegelt eriti ei midagi!

Margus

Leave a Reply

Your email address will not be published.