Loodan, et ehk viimane post siit poolt Atlandit, selleks korraks (21.11.18)

Seega seekord veits pikemalt…

Salacia tavapärases ankruala olekus, tuulerool katusel ja maalepääsuvahend ahtris veest lahti tõstetuna, et oleks raskem pihta panna, eriti ööseti…

Igasugu kummalisi inimesi, kooslusi võib leida ikka sadamates, ankrualades eriti. Proovin lühidalt, aga sellest saaks täitsa raamatu kirjutada. Paar päeva peale mind saabusid nad ühel tuulisel varahommikul. Allpool see valge/esimene 35 jalane jaht on tubli, nime tal pole, ei ühtegi navigatsiooni vahendit, ei ühtegi pardatuld, ei ühegi reelinguposti ei reelingut (see tross postide vahel mis üle parda kukkuda ei lase) ei ankrut, ei korralikke otsi, purjed ka poolpidused, ei jullat, ei päästevahendeid, ei töötavat VHF raadiot jne jne. täitsa plank…

Ühesõnaga, omanikud on üks Kariibi mere mees USA taustaga ja Ukraina naine, kes 6-es kuu rase, ostsid antud jahi ca 2500 euro eest Horvaatiast ja põrutasid pea ühe jutiga siia Mindelosse (paari vahepeatusega) ainsaks kaardiks oli katkise ekraaniga telefonis google map. Navionici sarnaseid programme nemad ei vaja, sest see hirmus kallis, Kolumbus sõitnud ka ju ilma äppideta. Algul ma arvasin, et nad valetavad ja panid aluse kuskilt pihta, aga ei, politsei tsekkis ja kõik ok. Tahavad ka üle Atlandi Kariibidele suunduda. Kuigi mida pikemalt neid tundes saad aru, et vahepeal on nad peast ikka veits soojad küll. (Aga samas, ega ma ise ka vist kõige külmema peaga selles palavuses pole) Kõige tagatipuks ükspäev varastati neilt linna vahel passid ja muud dokustaadid. Ei taha eriti olla Ukraina kodakondse nahas, sest teda ähvardab vangi minek, kui passi välja ei suuda varastelt osta, ajutise reisidokumendi saamine upub bürokraatiasse. Aga USA mehel piisas ainult saatkonda minna ja ajutine dokument oligi jälle olemas.

Sai antud neile Salacia tagavara ankrut kasutada, sest sadamasse nemad ei lähe see liigkasuvõtjate kants. Nende oma esialgne ankur jäi kuhugi Tuneesia rannikul rauakolu sisse lootusetult kinni ja tuli maha jätta. Siin allpool fotod, kuidas küla peal käisime ankruks betoonplokke kauplemas olematu raha eest…

Õhtul tehti mulle söök välja, sest aitasin neil kaks päeva põhjamudas kõitega blokke kinnitamas käia, nüüd seisame Salaciaga kõrvuti, kui punane rätik sadamapealike silmade all, kes ainult krigistavad hambaid, et nende kalleid teenuseid ei kasutata…

Veel kenasid postkaardi vaateid siit Sao Vicente saarelt…

Sao Pedro rannas (lennuraja taga) surfiklubi juurest, paistab kalju küljes selline kiriku moodi ehitis, kui lähemale pürgida saab selgeks, et hoopiski väga kena majakas.

Kui pole masti mille otsa panna mobiili atribuutikat, saab edukalt kõrget palmi kasutada…nigelalt fotolt paistab, aga seal üleval lehtede vahel on antenni-majandus täitsa olemas:

Mindelo koerad oma tava-olekus, peavari on pea alati olemas…

Vahemikus 16-18.11 tulid ARC (Atlandi Võidusõit Cruiseritele) 2018 aasta võistlejad armaadaga, ca 100 jahti korraga siia Mindelosse Las Palmasest sadamast peksti kõik teised välja. Ja panevad mõne päeva pärast Kariibidele suunas võidu edasi…ega muud polegi, aga muidu ilus vaadata…käisin esimesi mäe otsas vastu võtmas:

Muidugi kummipaadi/jullade sild on selliste ARC sündmuste aegu koguaeg puupüsti täis…

Mõne päeva pärast tahaks küll juba lääne suunas oma “pesumasinas” kulgema hakata…ARC armaada startis Mindelost ka täna juba mingite gruppidena …

One Comment on “Loodan, et ehk viimane post siit poolt Atlandit, selleks korraks (21.11.18)

Leave a Reply

Your email address will not be published.